Päris tore aasta oli muusikaliselt, paljud vanad lemmikud andsid andsid uut kraami välja. Tänu sellele oli igasuguseid avastusi.
Selle aasta esimese ja viimase postituse algus
Mike Oldfield tegi sellise albumi nagu Return to Ommadawn. Tänu sellele avastasin, et tema eelmine album on kuidagi kahe silma vahele jäänud. Man on the Rocks. Tema jaoks ebatüüpiline, et pikki instrumentaallugusid ei ole, kõigis lugudes oli vokaal ja pikkus on alla kümne minuti.
Väga hea album (kuigi mul on temaga mingi thing, et ta mu meelest kehva mussi ei tee). Mitte midagi rasket kuulamiseks, hea kerge poprokk, Oldfieldi kastmes. Solistiks oli keegi Luke Spiller, miskine glämmimees. Sobis. Mittekeski põle ennemb viskijoomisest nii ilusat laulu teinud.
Järgmine.
Mul lapsepõlves Soome TV-d näitas teinekord kehvasti.Sverige TV pilt oli üldjuhul selge iga ilmaga. Sellegipoolest, rootsi keelt selgeks ei saanud, soome keelt ümmärrän kenasti ja puhun ka kui tarvis. Nüüd olin ükspäev pungiotsingutel. Ja leidsin kõige toredama nimega Rootsist päris punkbändi. Pikema jututa: Asta Kask. Isegi vikipeedia sissekanne on olemas, võib ka lähemalt lugeda. Nime kohta küll mitte, aga see pole ka oluline. Mul oli vanaemal sama eesnimi igatahes, mulle sellest piisas, et huvituda. Minu meelest on see eriti mõnus võti, et ma aru ei saa, millest nad laulavad. Ega ma ette ei kujuta küll, millest kaheksakümnendate Rootsi punkar laulda võiks. Aga las ta jääbki nii, võib-olla rikukski kogemust. Pelle on sees igatahes. Helvete ka. Ja niimoodi, põhimõttelises teadmatuses ongi sobilik. Kõigest polegi vaja aru saada. Emoptsioon on oluline.
Bändist veel niipalju, et vahepeal oli pisike paus, aga tegutsevad senini.
Oomega ja alfa.
Absoluutselt ise ei leidnud. Raimond jagas. From the land down under. TISM. Esialgu oli nimeks This is Serious Mum, aga see lühendati päris kiirelt. Oma kontinendil suuri tegusid teinud, kauguse tõttu pole järellainetus siia väga jõudnud. Teevad...oeh, minaeiteagi. Elektroonilist rokki, elektroonilist punki? Njuu postweivi? Tahaks öelda, et on huumoribänd, aga sel juhul peaks ütlema, et Tujurikkuja "Olla Eestlane On Halb" oli puhas huumorilaul, ilma igase tagamõtteta. Põhimõtteliselt oli tegu Austraalia Slipknotiga, kus keegi päris pikka aega ei teadnud, kes need täpselt end nende kostüümides ja maskides peidavad. See andis ka kontserdile väga palju iseloomu. Lõpuks peiliti välja, täiesti tavalised inimesed.
Lauldi ikka mingil ühiskondlikul teemal, popkultuurist inspiratsiooni võttes. Paljud tagamõtted päris hästi kohale ei jõua kuna aussiede popkultuur on kaugel ja tagurpidi ka. Igatahes praegu nad enam ei tegutse ja kokku ka enam kunagi ei tule. Millest on kuradi kahju kuna sellele kontserdile tahaksin mina jõuda.
Kuskilt youtube kommentaaride sügavusest: "Läksin mina siis rahvamajja ja nägin, et saalis on jube läbu ja koristatakse. Läksin siis oma ise juurde ja küsisin:"Miks laes augud on?". Tema vastas:"Eile oli TISM."".
Nii on.
No comments:
Post a Comment