2020, tagasivaade muusikasse läbi kõrvapaari kogemuse.

Üks asi, mis kevadel, kui oli kombeks hirmpikku jalutuskäike teha kriisi ajal, oli, et otsustasin tutvuda Ringo ja George'i loominguga. Sealt avastasin, et tegelikult on minu meelest Ringo hulka maad huvitavam muusik kui George. Lemmiklugu oleks "Fading In Fading Out", aga raske valik on. See lugu ei pidanud esialgu üldsegi singel olema, aga otsustati, ei , eurooplastele kõlbab singliks küll. Aga lool ei olnud videot. See valmis improna, ca 90 minuti jooksul. Youtubes on olemas. Väga südamlik. Üpris filosoofilise sisuga. Aivan hyvä biisi.

Teine asi, Rod Stewart tegi Londoni sümfooniaorkestriga best ofi. Korralik keskealisele sobiv küte. Nessun Dormast šnitti võttev laul albumi lõpuotsast on kahtlemata lemmikuim, aga ka hitid sobivad hästi sellesse käriseva tämbriga sümfooniaorkestri konteksti.

Minu jaoks uued artistid - Nii Killing Joke kui Samael, keda olen küll enne poole kõrvaga kuulanud, aga teadlikult mitte. Ja noh, eks ma proovin ennast industriaali suunal ka täiendada niiplju kui aega ja viitsimist on. Piinlik on, et Killing Joke dokk on siiani järjekorras vaatamist ootamas. Sain vist just uusaastalubaduse.

Päriselt uus muusika

Deep Purple ja album Whoosh. Äraütlemata kõva album vanurbändi kohta. And The Address ja Nothing At All on enim märkimist väärivad lood. Kuigi minu meelest kogu album on fillerivaba. Aga mul on Purple vastu nõrkus ka.

Metallica S&M2 - Ma ootasin susinaga peeru, aga korralik kärts on. Aeg-ajalt kui tuju ei ole, siis tuleb skippida kui selle pealt mõne loo pleilisti viskab, aga pagana tihti on ikka hea lõpuni kuulata. Unforgiven III on märkimist väärt kuna noh, hakkas lõpuks siin versioonis kohale jõudma, et ei ole saast. All Within My Hands ka.

AC/DC PWRϟUP. Eks nad tea ise ka, mida nad teevad ja kui vanad ja väetid nad on. Selles suhtes tõesti märkimist väärt. Muusikast rääkides - harilik ACDC.
Lemmikud No Man's Land ja otseloomulikult esimene singel.



Mis siis veel oli?
Bändidest...
KMFDM, Ministry, Noie Doitse Härtet päris palju (Eesotsas Eisbrecheriga, järgmisel aastal liigutan fookuse mujale, peab artisti kaupa tegema, et mingit vahet tajuda, kellega tegu on, muidu on kõik üks suur härte), Disillusionit otseloomulikult, Tom Morello projekte (Prophets of Rage f#ck yeah!), Tin Machine avastasin. Fiona Apple uus album on tore. Moroder, Jarre, tavapärased artistid last.fmi listi ülemisest otsast.

Lugudest
Can - Turtles Have Short Legs
X - I Must Not Think Bad Thoughts
Samael - In The Deep <-miks ma Samaeli põhjalikult kuulama hakkasin
Killing Joke - Asteroid <-Sama, mis rida üleval, siinse esitaja kohta.
Puscifer - Cuntry Boner
Dragonforce - My Heart Will Go On
Joaquin Rodrigo - Adagio
Zombie/Manson - Helter Skelter
The Pretty Reckless - Death By Rock and Roll
Anaal Nathrakh - Create Art, Though the World May Perish
Billy Joel - My Life (siiani ei tule ette, mis see eesti kaver sest loost on)
Metalite - Hunting High and Low
Warren Zevon - Boom Boom Mancini
Martin Gore - Loverman
The The - Armageddon Days (Are Here Again)

Need on siis konkreetselt sellised, mis meelde jäänud ja päriselt mitmekordset kuulamist, pahatihti isegi sihiliku laulu otsimise peale, väärinud on.
Eraldi loona võib ära märkida ükskõik kelle esituses Jesus Built My Hotrodi
Kuna the only thing that I could do
Was ding a ding dang my dang a long ling long


Sellega ongi sobilik lõpetada.

Muusika, mida kuuldes võiks keegi mind maha lüüa.

Ehk Eminemi uus album.


Esimese kuulamise põhitähelepanekud:
- Paneme mõminamehi sisse kuna nemad teevad müüki.
- Referentse ülemõistuse palju. Jaiziid, dreed, diddit, Wu Tangi, IceCube'i, Eazy-E-d, !!!Isegi Sheeranit!!! iseennast muidugi kõige rohkem. Marshallina, Slimina, Eminemina, refime popkultuuri kuna selleta enam ei saa,  iseenda vanu lugusid, siis saavad kõik aru, et ikka seotud ja taustaga hiphop on. Ja ärme jõhkrat näkkudissi kellelegi enam tee, muidu saab kohtukeisse ja/või halba karmat.
-/+ Teeme Ed Sheeraniga ühe toote kuna eelmist üritust lasti juuksurisalongides üle maailma.
- Sämpeldame püstolilasku kuna me oleme ka vanakooli thug lõppude lõpus.
- Üldiselt, riimid tuleb lihtsamaks ja lühemaks teha. Tänapäeva publik ei ole enam nii terav nagu nad seal paarkümmend aastat tagasi olid. Ok, välja saad ennast introte ja paari loo ajal ka elada. Siis läheb vanakooli fännile ka peale.
* Godzilla oleks päris hea, aga paneme sinna ka mõmina/inina sisse. Kuigi see pala lõpuks lunastab end ja saab minu käest kõik andeks, kuna algus on selleks ajaks juba ajus blokeeritud nagu halvad mälestused ikka.
- Teravus on kadunud. Aga eks ta ole vana mees ka juba.
* Darkness on hea lugu. Selle albumi lemmik esimese kuulamise järel.
* Leaving Heaven on singel ja see, mille järel publikum kontserdil kaasa ulguda saab. Tõsine toisoldsiers.
+ kui ikka 200 sõna minutis ära tueb, siis on lahe kuulata.
+ Albumi teine pool on tugevam kui esimene.
+/- Yah Yah on nagu D12 ainult... Vb on nii, et peale neljandat kuulamist on albumi parim lugu. Peale esimest kuulamist on ärevus ja segadus. Hea ärevus ja segadus.
* Stepdad - Kuule, pane üks lugu sisse, produtseerime nagu oleks päris laul, aga võtame mingi lastelaulu struktuuri. Las olla lihtne idee, millega kõik suhestuvad. A enamus peresid on lahus või eelnevalt lahutatud, teeme selle pealt midagi?
* Marsh - A proovime ta enda mõminat ka tegema panna siis juba?
* Never love again - no et kui me Stepdadi panime tiinekatele sisse, paneme mingi samasuguse asja armuvalus tiinekatele ka?
* Little Engine - Pole midagi öelda. Kuigi, kas see, kui pole midagi öelda, on hea? Üks parimaid sämpleid. Selle albumi raames hea. Shadyt on tunda.
- Albumi lõpuots on mittemidagiütlev minu jaoks, kuigi lugudele on pealkirjad pandud, mis lubavad sügavmõttelisust ja sisekaemust ja filosoofiat.




Tähelepanek 1: Kõrvaga eristatavat fillerit oli kõvasti vähem kui eelmisel albumil. Sama ebaühtlane.
Tähelepanek 2: Eks siis hakkame pikki juukseid kasvatama, kuna Sheerani collab läheb jälle väga tõenäoliselt juuksuritele across the globe.
Tähelepanek 3: Peale albumi läbikuulamist oli vastupandmatu vajadus seda kuulata:

Dylanist, Scorsesest ja Koljast. Peamiselt Koljast. Ja sellest, kuidas biitnik tantsib.

Kuna Netflixis on mingisugune Scorsese filmide näitamise periood, siis on seal saadaval ka Rolling Thunder Revue: A Bob Dylan Story by Martin Scorsese.
Scorsese fänn ma eriti ei ole, saan aru, miks ta on üks suurtest režissööridest, seda küll, aga pigem võtan teda kui meelelahutajat, kelle  filmid on head, kohati isegi väga, aga tavaolukorras ei oleks mu esimene valik. Sellegipoolest, Dylani dokk, peab vaatama.

Film keskendubki Dylani '76 aasta Rolling Thunder Revue tuurile ja selle tagamaadele. Intervjuud ja dokumentaalkaadrid, kontsertülesvõtted, kõik on olemas.
Baez, Scarlet Rivera (Kes kurat see on? Viiuldajast gootipihv, ca 5 a. enne seda kui gootipihvid teemaks muutusid.)

Igatahes....
Vaatasin '76 a. Dylanit laval oma trupiga esinemas ja õhkkonda loomas ja siis tuli meelde selline artist nagu Kolja Beldõ.
Tema jõudis minuni tõenäoliselt läbi Kitzbergi kommuuni pere. Täpsemalt ei mäleta, oli see Martin või Kristi või Lauri (issand kui imelik on inimeste nimesid eesnimedena kirjutada), aga ega sellel väga vahet polegi, peaasi, et jõudis.
Koljal ja Bobil on mõningaid ühiseid jooni, minu silmis. Pean Dylanit inimeseks,  kes mingil hetkel valis äri, et hiljem võimalusel suure muusika juurde tagasi tulla. Kas on tulnud, on igaühe otsustada. Koljal see estraadist tõsiste laulude juurde tuleku etapp jäi  tõenäoliselt vahele, tormilisede '90-te ajad ja elu lõppes otsa kah.
Kuigi mida ma spekuleerin, vb ta tahtiski eluaeg suureks estraaditäheks saada ja kunstilise poole välja jätta.
Aga lugu on tegelikult megahea, eriti tänasel vihma ja halli täis päeval. Ja kui Koljat youtubest otsida, saab toredat nõukogude klassikalist estraadi ka nii, et küll.

Ja Dylani filmi võib ka täitsa vaadata. Päris täitsa elus Ginsbergi näitab tantsimas ka.

Jaak V*tt ja tema üleeilne saavutus. (aka sellenädalane jooksumuusika)*

Muusiku elu on tõenäoliselt üsna keeruline. Ühelt poolt survestab publik, kes ootab järgmisest taiesest ülendavamat kogemust kui eelmisega saavutati.
Teisest küljest seotus bisnismaailmaga, mis tahab alati suuremaid numbreid ja kasumit.

Aga täna kui ma jooksuringi tegin, siis ma kuulasin Jack White'i uut albumit, Boarding House Reach.

Avalugu oli päris hea minekuga, tajusin Jaagu hääles mingit freddielikku vaibi (Mercury, mitte elust suurema Freddy, keda ka teistmoodi kirjutatakse). Ja mõtlesin, et sellise loo teeb nähtavasti siis, kui inimene saab stuudios oma lauludega teha täpselt seda, mida ta ise tahab, pidamata kellegi kehtestatud reegleist ja täitmata kellegi poolt seatud ootuseid ja norme. Ehk siis ma ootasin sellest üpris erinevat albumit. Meeldivapoolne üllatus.

Ma pole Jaagu sooloasju ennemalt kuulanud. White Stripes oli kunagi huvitav, kuulasin isegi palju, aga mingil ajal, lõpupoole nad muutusid veidi tüütuks minu maitse jaoks, peale Elephanti tõenäoliselt. Raconteursilt on mõned lood ette sattunud, aga et ma albumit kuulaks või peaks vajalikuks end loominguga kurssi viia, seda pole juhtunud.


Praegu jutuks oleva avastuse kohta:
Suht kiiksuga album on. Mulle meeldib, et kõik on väga laialt võetud ja tehtud. Nagu öeldud, on veits Mercury stiilis voxi (avaloos), siis järgmine annab kohe veits floydilikke helikõlu (Why Walk a Dog). Kus iganes taustalauljad on, siis see toob mul seosed floydiga veel rohkem silme ette. Kolmandas on täpselt selline tunne, et Bonham ise istub trummikomplekti taga (corporation), algusaegade zep poleks sellist asja küll teinud, aga viimase veerandiku oma, miks ka mitte. Poole loo peal läheb üle Rollingute sympathy for the devililikuks trummeldamiseks ja nii ta läheb edasi, laul ja album, muutes, võttes, segades. Omades mingeid juuri, päris äratuntavaid kohati, võimalik ja tõenäoline, et palju neidki, mida ma ei suuda tajuda (kogu see elektroonika käekiri, ma ei tea kotttigi sellest, kust või kellest seal mingi piiks võiksolla tuletatud), samas olles ise üks äraütlemata imelik kompott. Selles suhtes, et kui kuskile purki panna pirni ja ploome ja kirsse ja tomateid ja paar sibulat ka. Võimalik, et paljudele ei meeldi. Loodetavasti siiski paljudele meeldib. Ka kompotinäidet analüüsides. Ei hakkaks lusikaga purgist omale sisse ajama. Aga see-eest ahjukana täidaks küll. Esmapilgul imelikuna tunduvatel asjadel võib see imelikkus teise või kolmanda pilgu ajal juba hajuma hakata.


Vokaalist nii palju, et ega ta siin eriti ei laula, pigem deklameerib. Mitte päris räpp, samas ka mitte Lou Reedi "ütlen täpselt sama tooniga ja emotsioonitult erinevaid sõnu". Ühe loo peal oli peaaegu Beastie boys, see oli päris veider.

Veidraid lugusid on palju. See mulle täitsa sobib. Hypermisophoniac on selline mild ride. Over and Over and Over on see, mille puhul refrään võib pähe kinni jääda. Taustalauljate valik on tõenäoliselt parim otsus sel albumil. Respect Commander on...oeh, ma ei tea. Kui Buckethead ja keegi 80-te filmiprodutsent...ei. Ma  ei tea, mis see on, aga hea lugu on.**


Üldiselt. Bluusi/bluusrokki ei ole mõtet sellelt albumilt väga mõtet otsida. Aga sellist eksperimentaalsemat albumit otsides, kus on näha, et artist on mõnuga asja juures olnud, võimalik, et isegi veidi maniakaalse mõnuga, siis on täitsa hea kuulamine.


Valetan. Üks lugu on. What's Done Is Done. Tahtsin seda siia lõppu ka lisada, aga sellega on nii, et juutuub ei aita, album on liiga värske.Kes tahab, siis leiab ja kuulab kuskilt kanalist. Aga ülejäänud album ei ole üldse selle loo kõlaga. Nüüd ma pean siia mingi videolingi panema, mis mul sellelt plaadilt kuidagi eriti säras ja mis ka internetiavarustes olemas oleks. Oeh, keeruline. Võtan lihtsalt Jaagu youtube kanalilt ühe. Jees, seal on Over and Over and Over video. Siin ta on.


*Jah, ma tean, et Jack White eestistatult oleks Jaak Valge, mitte Jaak Vatt (Muidugi oli Vatt, mida sa siis mõtlesid?). Mulle meeldib siiski niimoodi tõlkida.

**Kurat, ma panen Respect commanderi lingi ka. Laivversiooni, muud ei võimalda juutuub praegu leida.

Maasikas. (Mitte see klubi Tartus)

Ma harilikult oma mp3-s hoian mingit osa kollektsioonist, mingeid albumeid, mis hetkeemotsiooni võiksid sobida.
Mõned päevad tagasi avastasin, et olen sinna tõstnud Iron Maideni "Best of the B-sides" kogumiku, mille pealt jäi kõrva "Kill me ce coir"

Originaalesitus selliselt bändilt nagu Golden Earring. Maideni versioon kõlab minu meelest märgatavalt paremini.

Ja muidugi Helloweeni ka. Rise and Fall. (hea lugu, rütmikas, kaasakiskuv jne.)

Nende mõlemi bändi viga on see, et nad on maru karikatuurseks muutunud. Justkui koomiksiversioonid iseendist 30 a. tagasi. Hevimeestel on veits lihtsam, aga poweri traagika on see, et ta väga suures ulatuses kõlab juba alguses mitte väga tõsiseltvõetavalt.... pmõtselt nagu "Neverending Story" see stseen, kus see poiss selle draakonkoera seljas sõidab. Ehk siis jah, pigem midagi, mida tõsine inimene muigega vaataks.

Samas eelmise aasta powerüllatus on hoopis teistmoodi. hoolimata sellest, et see on see bänd, kus on viis pisikest naist. Ja sellestki, et nad on Jaapanist, kõigi veidruste kodumaalt.
Suht uuemapoolne bänd, aastast 2016.  2017 ilmus omanimeline EP ja täispikk "Tales From The Abyss"
Selle bändi kohta ei oskagi mitte midagi halba öelda. Võib-olla ainult seda, et see ingliskeelsete sõnade hääldus on nagu on. Samas jaapani bändidel on see niigi pidev probleem. Ja seda ma kirjutan ka blogis, näkku ei ütleks, muidu mine tea, viskavad veel trepist alla.
Kogu albumilt kõlab, et tehakse täiesti tõsist asja, võetakse šnitti vanakooli eeskujudelt ja tehakse sellest enda asi. Ilma mingisuguse puudujäägiga enese defineerimises. (Looking @ you, Helloween, "Heavy Metal Hamsters" on "Pink Bubbles Go Ape" tramaeivõi.)
Need naised keevitavad. Nagu... nagu Lovebites. (Isegi falsett on paari koha peal nagu päris.)

2017. statistika. Läbi last.fm-i.

Spotifyd ja striimimisteenuseid ei kasuta ikka veel. Youtube tarbin muusikaks ka piisavalt vähe. Mp3 andmeid ei saada, see ei kajastu. Pahatihti mängib muusika ka siis kui mind ennast arvuti taga ei ole, harilikult kogu kollektsioonist randomiga ja sealt ei tule välja ühte domineerijat. (ca 60k lugu 2300 artisti peale)
Ehk siis kui miski kerkib teistest rohkem esile, siis ma olen kõrvaga peale sattunud ja leidnud, et custom playlisti tegemine õigustab end.



Üldiselt:
Kokku mängitud kodus 31756 pala muusikat. Rekord aastast 2013, mil õnnestus üle 125000 loo kuulata, jäi murdmata.
Kui loo kestvuseks arvestada keskmiselt 4 minutit, tuli sel aastal 87 päeva järjestikust ettemängimist (kuna kuulamiseks oleks ma ise ka kogu aeg juures pidanud olema, siis on parem öelda ettemängimist).
Alates aastast 2007 (siis ma hakkasin last.fm-i kasutama) teeb see keskmiselt 118 laulu päevas.
Kuude lõikes oli esikolmikus detsember 7075, august 3886 ja veebruar 3746 looga.
Selle aasta keskmine oli 87 pala päevas.

Sel aastal kuuldud erinevaid esitajaid 1555. (kokku 4504)
Top 5:
5. Hans Zimmer    (404)
4. Lustmord    (505)
3. Asta Kask    (533)
2. Buckethead    (569)
1. TISM        (1474)

Palasid 5426 erinevalt albumilt. (Läbi aegade 11258)
Top 5*:
5.-3. TISM -De Riguermortis (182), Machiavellli and the Four Seasons (199), www.tism.wanker.com (242)
2. Diabolical Masquerade - Death's Design (257)
1. Lustmord - Heresy (262)
*(mitu lugu sellelt albumilt kuulatud on, mitte mitu korda albumit läbi kuulatud on)

Viies kuni kolmas ei üllata, Diabolical on just selle albumiga väga ammune lemmik. Lustmordi kohta üldse ei tajunudki, et ma seda nii palju kuulasin. Kunagi aasta algusepoole koostasin endale taustamuusika pleiliste. Ju siis Heresy jäi kõrva. (ca 43 läbikuulamist).


Erinevaid lugusid sel aastal 20184 (läbi aegade 60k)
TOP5:
1-6. Lustmord - Heresy I- Heresy VI
7. Lull - [Untitled Track] <- Selle võiks tõesti kuidagi ära lahendada.



Lõpetuseks siis Lustmordist. Ambient on niisama ka tore. Dark ambient eriti. Lustmord on kas žanri autor või siis üks esimestest, kes seda harrastama hakkas. Kasutab teostes erinevate atmosfääridega kohtade akustikat (hauakambrid, koopad, angaarid).
Muusika kirjeldamiseks..... Panin Heresy esimese loo peale ja mõne minuti pärast tuli küsimus: "Mis vaalahüüdeid sa seal kuulad?".
Heresy on üks äge album. Robert Richiga on collab ka, mis põnev on, Stalker on nimeks. Ja Melvinsiga on ka collab, traditsioonilisem.

Uusaastalubadus ka. 2019 aasta esimeseks päevaks võiks olla kuulatud üle 500000 loo. praegu on 479899 ja kasvab. Peaks hakkama saama küll. Ja uut muusikat rohkem kui praegu. Et kõrva pulsil hoida.

Retrospektiiv

2017. Leiud.
Päris tore aasta oli muusikaliselt, paljud vanad lemmikud andsid andsid uut kraami välja. Tänu sellele oli igasuguseid avastusi.

Selle aasta esimese ja viimase postituse algus
Mike Oldfield tegi sellise albumi nagu Return to Ommadawn. Tänu sellele avastasin, et tema eelmine album on kuidagi kahe silma vahele jäänud. Man on the Rocks. Tema jaoks ebatüüpiline, et pikki instrumentaallugusid ei ole, kõigis lugudes oli vokaal ja pikkus on alla kümne minuti.
Väga hea album (kuigi mul on temaga mingi thing, et ta mu meelest kehva mussi ei tee). Mitte midagi rasket kuulamiseks, hea kerge poprokk, Oldfieldi kastmes. Solistiks oli keegi Luke Spiller, miskine glämmimees. Sobis. Mittekeski põle ennemb viskijoomisest nii ilusat laulu teinud.


Järgmine. 
Mul lapsepõlves Soome TV-d näitas teinekord kehvasti.Sverige TV pilt oli üldjuhul selge iga ilmaga. Sellegipoolest, rootsi keelt selgeks ei saanud, soome keelt ümmärrän kenasti ja puhun ka kui tarvis. Nüüd olin ükspäev pungiotsingutel. Ja  leidsin kõige toredama nimega Rootsist päris punkbändi. Pikema jututa: Asta Kask. Isegi vikipeedia sissekanne on olemas, võib ka lähemalt lugeda. Nime kohta küll mitte, aga see pole ka oluline. Mul oli vanaemal sama eesnimi igatahes, mulle sellest piisas, et huvituda. Minu meelest on see eriti mõnus võti, et ma aru ei saa, millest nad laulavad. Ega ma ette ei kujuta küll, millest kaheksakümnendate Rootsi punkar laulda võiks. Aga las ta jääbki nii, võib-olla rikukski kogemust. Pelle on sees igatahes. Helvete ka. Ja niimoodi, põhimõttelises teadmatuses ongi sobilik. Kõigest polegi vaja aru saada. Emoptsioon on oluline.
Bändist veel niipalju, et vahepeal oli pisike paus, aga tegutsevad senini.


Oomega ja alfa.
Absoluutselt ise ei leidnud. Raimond jagas. From the land down under. TISM. Esialgu oli nimeks This is Serious Mum, aga see lühendati päris kiirelt. Oma kontinendil suuri tegusid teinud, kauguse tõttu pole järellainetus siia väga jõudnud. Teevad...oeh, minaeiteagi. Elektroonilist rokki, elektroonilist punki? Njuu postweivi? Tahaks öelda, et on huumoribänd, aga sel juhul peaks ütlema, et Tujurikkuja "Olla Eestlane On Halb" oli puhas huumorilaul, ilma igase tagamõtteta. Põhimõtteliselt oli tegu Austraalia Slipknotiga, kus keegi  päris pikka aega ei teadnud, kes need täpselt end nende kostüümides ja maskides peidavad. See andis ka kontserdile väga palju iseloomu. Lõpuks peiliti välja, täiesti tavalised inimesed.
Lauldi ikka mingil ühiskondlikul teemal, popkultuurist inspiratsiooni võttes. Paljud tagamõtted päris hästi kohale ei jõua kuna aussiede popkultuur on kaugel ja tagurpidi ka. Igatahes praegu nad enam ei tegutse ja kokku ka enam kunagi ei tule. Millest on kuradi kahju kuna sellele kontserdile tahaksin mina jõuda.

Kuskilt youtube kommentaaride sügavusest: "Läksin mina siis rahvamajja ja nägin, et saalis on jube läbu ja koristatakse. Läksin siis oma ise juurde ja küsisin:"Miks laes augud on?". Tema vastas:"Eile oli TISM."".
Nii on.

Üks....kevad...kaks....suvi....kolllm.....sügiiiis.Neliii....(loe blogist, mis edasi juhtub)

Tere talv!

Ehk siis ma olen viimasel ajal palju-palju Oldfieldi kuulanud. Ja täitsa tore oli näha teda ka seejärel OM avatseremoonial koos orkestriga esinemas.

Ja siis olen veel Bob Marleyt kuulanud. Võib-olla selleks, et rastapatsid on asi, mis mul siiani proovimata, võib-olla seepärast, et reggae on lihtsalt lahe.

Ja asja juurde:

Robert Nesta on kirjutanud sellise suurepärase loo nagu "No Woman, No Cry". Selle loo sõnum ei ole mitte selles, et kui naisi ei oleks, siis meestel oleks kergem elu ja vähem itkemist, eieieiei, Bob nii rumal ei olnud, et ta sellist asja oleks uskunud.

Tegelikult see "no cry" osa seal teises pooles on selles jamaikakeeles võrdne "don't cry"-ga

Ehk siis see laul on sellest, et naine ei peaks nutma seetõttu, et ta elab getos ja peab nälga tundma, et tal elu nii raske on ja üleüldse on kõik tegelikult korras.
Elu on tõelisem, kui seal ei ole valeväärtusi jne....

Ja selle lauluga on veel ka niimoodi, et kuigi laulu autor on tõenäoliselt Marley ise, siis on autoriks märgitud Vincent Ford, kes Trenchtownis (Geto Kingstonis, seal kasvas Marley ise ka üles ja laulab sellest kohast päris palju) supikööki pidas. Kuna ta on laulu autorina märgitud, siis läheb kõik honorar talle ja kui tal enne oli raskusi oma supiköögi pidamiseks vahendite leidmisega, siis nüüd on tal igati viisakas sissetulek.

Seda siis juba aastast 1974.

Ja lõpetuseks üks pisike videoklipp sellest, kui lahe reggae on. Siin siis on kaks jamaikalast, kellest klahvpillimängijal on ainult üks käsi ja teine on lihtsalt selline pisike elurõõmus tüüp.Tundub, et nad on mingid rannamuusikud. Laulavad sellist Marley laulu nagu "Three Little Birds" ja tõesti, kas siis ei ole kõik alright, kui neid vaadata?

See ei ole üldse keeruline, lased päevad otsa mööda liivaranda ja laulad. Ei ole isegi kahte kätt vaja, ka ühe käega võib olla klaverimängija. Ja siis osad veel usuvad, et elu on keeruline.

Originaal kah.

 Laul on siis kas sellest, et Bob nägi rõdul kolme väikest lindu ja tegi sellest laulu. Või selle kolme linnu all peetakse silmas kolme naistaustalauljat, kes neil olid. Keegi ei tea. Igatahes kõik on alright, niipalju on selge.

Rämps

Garbage uus album. "Not your kind of people" on nimeks.
Hea kuulamine. Kõlaliselt nagu see garbage, mis kunagi Gran Turismo II algusvideo ajal mängis, v.a. albumi esinmene laul.
Aga on kuulda seda ülbust, mis neis olemas on. Minu meelest vähemalt nad kõlavad väga ülbelt. Mitte halvas mõttes.

Uus lemmiklugu kah albumilt (P.S. Seda, et tegu on uue ämmelgasemehe vilmi saundijoonega, sain teada alles youtube sirvides):

Ja nimilugu kah:
Kuna nad ei ole meie moodi inimesed.

There's no sore ass like your own sore ass

Pealkirjaks siis vanasõna.

Iirlased. Siia ei olegi rohkem vaja midagi kirjutada. Sobib ka hästi reedesse. Mõlemad lood.

Departedi soundtracki pealt: 

(juhul kui kedagi huvitab, siis lugu sellest kuidas madrus, kes jala kaotas sõidab Bostonisse puujalga otsima.)
Aga tegelikult on niisama hea andmine.Nagu iirlastel ikka, lüürika pole oluline, peaasi, et kisa oleks.

Ja Flogging Molly ka:

Reedeõhtune hümn. Kõige parem kommentaar sellisele muusikale oligi ühe eelpoollingitud video all, kus kommenteerija soovis, et kui ta kunagi Iirimaal kõrtsukaklusesse peaks sattuma, siis taustaks tuleks see lugu.
Tahaks küll jah.

Natalie Portman

See juudi kaunitar on olnud Darth Vaderi armuke, mänginud sellisestel teostes nagu Léon: The Professional, Heat, Mars Attacks!, Zoolander, Anywhere but Here, Cold Mountain, Garden State, Closer, V for Vendetta, Black Swan.
Peale selle on ta tantsija, kõrgharidusega psühholoog, karusnahavastane, kolmanda maailam eest kõneleja. Lisaks muidugi ka filmiprodutsent.

Peale selle on tegu äärmiselt vihase noore gängstaräppariga, kes ei karda seda ka välja näidata. Ütleb otse, ütleb valusalt ja on peaagu sama klassika kui meessaeiteakuikiirestimalöön.

Natalie Portman Rap

Eurovisioonilainetel

Dan Swanö, mees kes on olnud sellistes kooslustes nagu Edge of Sanity, Bloodbath, Katatonia, Nightingale, Opeth, Ribspreader, Karaboudjan, Subway Mirror, Total Terror jne.

Swanö projekte peab kunagi veel esile tooma. Panen siia 2 laulu, mis näitavad selle mehe kahte külge, mis tal on muusikas olnud, Ja neid külgi on oioi kui palju kokku.

Add Reality Moontoweri pealt. (ainukene soolokas temalt, aastast 1998, peale seda kui ta Edge of Sanityst lahkus). Progressive death metal powermetali elementidega.Geniaalsed klahvpillid kogu loo vältel

Steel - Say Goodbye To Love. Noor poiss, nagu kõik teisedki. HEVI TULEB, HEVI TAPAB. Geniaalse falsetiga kogu loo vältel. Nagu Kunn Graps..

P.S. Esimene lugu on tõepoolest 90% sarnane Lacuna Coilile tänu sellele klahviintrole, aga alates esimese poolminuti möödumisest enam mitte. Ja kuni lõpuni välja ei ole.
P.P.S. Pealkiri on selline seetõttu, et Hr. Swanö on rootslane. Rootsi muusikud on läbi aegade väga andekad olnud ja sel aastal nad isegi võitsid eurovisiooni.

Like The Boss

Bruce andis uue albumi välja. Kõlab mõnusalt. Vanal on 62 aastat turjal, aga seda veel on küllaga, mis talle selle tajumatuse sisse paneb kui ta lugulaulu laulab.

Albumilt on lemmikud Wrecking Ball ja We Take Care of Our Own. 

Lemmikuim album on siiski jätkuvalt Seeger Sessions, kus ta koos Sessions bandiga töötleb vanameister Pete Seegeri poolt lauldud klassikuid.

Ja sealt kolmandal kohal "Erie Canal", mis räägib sellest, kuidas vanasti veeti muuladega parvi ja jõelaevu Nui Jorgist edasi ja aidati majandusel kasvada ja suurlinn tekitada. Kuni enam ei saanud.

Teisel kohal on "John Henry", mis räägib raudteetöölisest, kes ei olnud rahul sellega, et automaatika (auruhaamrid) hakkasid raudteed ehitama. Tegi masinaga võidu, võitis, aga samas kurnas end nii ära ka, et suri. USA folkhero või kuidas nad neid kutsuvadki, sünge laul, surmaga jne, aga kõlab nagu selline kõrtsukas. Boss naudib.

Ja esimesel kohal "Pay me My money Down". Miks? Selleks, et see on selline kolmanda koha ja teise koha loo kõlade vahepealne.

Sealpoolne mõlgutus

Amy Macdonaldil tuli juba kolmas album välja. Mulle kaks esimest üldjoontes meeldisid. Kolmanda kohta ütles revjuu niimoodi, et kuigi lauljannal on talenti, siis puudub temas see isikupära, mis laseks temast suurepärase rahvusvahelise staari teha nagu katiperri või viinamaja. Kuulasin ära. Mulle meeldis kolmas ka. Täpselt selline tavaline, mitte ülepingutatud produktsioon, hea kõla ja... no ok, seda peab küll ütlema, et sõnakasutus oli kohati väga lapsik, aga mis sa popmuusikult ikka muud ootad.

Ja kui sa oskad hästi laulda, siis palun, tee seda. Täpselt nagu Juri Ševtšuk on seda koos DDT-ga juba üle kolme aastakümne teinud. Tehku hingega ja tehku hästi, rääkigu südamelt ära ja mõjugu kuula jalale ja ka kuulajale. Rohkem polegi tarvis. Ja käigu ikka Eestis ka kontserdil (DDT on ka seal nimekirjas, keda ma ei jõudnud vaatama, aga kindlasti plaanin minna.)

Kui eelmine lugu nukker tundus, siis  see on igati loogeline, sügis on aeg, kus aasta läbi hakkab saama, otsad kokku tõmmatakse, loomad sisse tuuakse ja hakatakse üheskoos külmaks ja pimedaks talveks ette valmistuma.

Aga nad tegelikult laulavad kevadest ka. Mõlemad on head.
P.S. DDT kohta ei ole olemas eestikeelset wikilehekülge, sellest on väga kahju. Kujutan ette , et seda pole selleks, et noorem põlvkond ei oska ingliskeelse pealt solisti nime eestindada. Luban oma blogi spikrina kasutada. Auhind sellele, kes asja ära teeb.

Bathory

Nordland ja selle järg on ka väga head albumid kuigi Bathory puhul ei ole minu meelest olemas selliseid albumeid, mis oleks halvad. Ei saa öelda, et seal kuskil oleks kehva muusikat, ei bläkiajast, ega ka viikinguajast. Quarthon oleks veel suuremate asjadega hakkama saanud, aga jah, ega ei õnnestu kõigil. Mõne küünal jääb lühikeseks. Aga siiski, minu jaoks parim album antud artistil on „Destroyer of Worlds“, kus lihtsalt...no see on ideaalne album kui kuskil klappidega olla inimeste keskel ja siis on ja lihtsalt end maailmast välja lülitada ja lasta end muusikal kuskile kanda.Või kui lumisel õhtul nt. Toomekal kõndida, ümberringi pimedus ja helendus ja laternad. Album ise on muidu enam-vähem kontseptsioon tuumasõja temaatikal.

Lugu kah: Quarthonil oli plaanis 2 plaati veel vähemalt teha Nordlandi seeriasse, aga ei jõudnud. Ja Quarthon on hullult hea nimi. Auhind blogilugejale, kes oma järeltuleva põlve esindajale selle nime paneb.