Mõned päevad tagasi avastasin, et olen sinna tõstnud Iron Maideni "Best of the B-sides" kogumiku, mille pealt jäi kõrva "Kill me ce coir"
Originaalesitus selliselt bändilt nagu Golden Earring. Maideni versioon kõlab minu meelest märgatavalt paremini.
Ja muidugi Helloweeni ka. Rise and Fall. (hea lugu, rütmikas, kaasakiskuv jne.)
Nende mõlemi bändi viga on see, et nad on maru karikatuurseks muutunud. Justkui koomiksiversioonid iseendist 30 a. tagasi. Hevimeestel on veits lihtsam, aga poweri traagika on see, et ta väga suures ulatuses kõlab juba alguses mitte väga tõsiseltvõetavalt.... pmõtselt nagu "Neverending Story" see stseen, kus see poiss selle draakonkoera seljas sõidab. Ehk siis jah, pigem midagi, mida tõsine inimene muigega vaataks.
Samas eelmise aasta powerüllatus on hoopis teistmoodi. hoolimata sellest, et see on see bänd, kus on viis pisikest naist. Ja sellestki, et nad on Jaapanist, kõigi veidruste kodumaalt.
Suht uuemapoolne bänd, aastast 2016. 2017 ilmus omanimeline EP ja täispikk "Tales From The Abyss"
Selle bändi kohta ei oskagi mitte midagi halba öelda. Võib-olla ainult seda, et see ingliskeelsete sõnade hääldus on nagu on. Samas jaapani bändidel on see niigi pidev probleem. Ja seda ma kirjutan ka blogis, näkku ei ütleks, muidu mine tea, viskavad veel trepist alla.
Kogu albumilt kõlab, et tehakse täiesti tõsist asja, võetakse šnitti vanakooli eeskujudelt ja tehakse sellest enda asi. Ilma mingisuguse puudujäägiga enese defineerimises. (Looking @ you, Helloween, "Heavy Metal Hamsters" on "Pink Bubbles Go Ape" tramaeivõi.)
Need naised keevitavad. Nagu... nagu Lovebites. (Isegi falsett on paari koha peal nagu päris.)
No comments:
Post a Comment