Muusiku elu on tõenäoliselt üsna keeruline. Ühelt poolt survestab publik, kes ootab järgmisest taiesest ülendavamat kogemust kui eelmisega saavutati.
Teisest küljest seotus bisnismaailmaga, mis tahab alati suuremaid numbreid ja kasumit.
Aga täna kui ma jooksuringi tegin, siis ma kuulasin Jack White'i uut albumit, Boarding House Reach.
Avalugu oli päris hea minekuga, tajusin Jaagu hääles mingit freddielikku vaibi (Mercury, mitte elust suurema Freddy, keda ka teistmoodi kirjutatakse). Ja mõtlesin, et sellise loo teeb nähtavasti siis, kui inimene saab stuudios oma lauludega teha täpselt seda, mida ta ise tahab, pidamata kellegi kehtestatud reegleist ja täitmata kellegi poolt seatud ootuseid ja norme. Ehk siis ma ootasin sellest üpris erinevat albumit. Meeldivapoolne üllatus.
Ma pole Jaagu sooloasju ennemalt kuulanud. White Stripes oli kunagi huvitav, kuulasin isegi palju, aga mingil ajal, lõpupoole nad muutusid veidi tüütuks minu maitse jaoks, peale Elephanti tõenäoliselt. Raconteursilt on mõned lood ette sattunud, aga et ma albumit kuulaks või peaks vajalikuks end loominguga kurssi viia, seda pole juhtunud.
Praegu jutuks oleva avastuse kohta:
Suht kiiksuga album on. Mulle meeldib, et kõik on väga laialt võetud ja tehtud. Nagu öeldud, on veits Mercury stiilis voxi (avaloos), siis järgmine annab kohe veits floydilikke helikõlu (Why Walk a Dog). Kus iganes taustalauljad on, siis see toob mul seosed floydiga veel rohkem silme ette. Kolmandas on täpselt selline tunne, et Bonham ise istub trummikomplekti taga (corporation), algusaegade zep poleks sellist asja küll teinud, aga viimase veerandiku oma, miks ka mitte. Poole loo peal läheb üle Rollingute sympathy for the devililikuks trummeldamiseks ja nii ta läheb edasi, laul ja album, muutes, võttes, segades. Omades mingeid juuri, päris äratuntavaid kohati, võimalik ja tõenäoline, et palju neidki, mida ma ei suuda tajuda (kogu see elektroonika käekiri, ma ei tea kotttigi sellest, kust või kellest seal mingi piiks võiksolla tuletatud), samas olles ise üks äraütlemata imelik kompott. Selles suhtes, et kui kuskile purki panna pirni ja ploome ja kirsse ja tomateid ja paar sibulat ka. Võimalik, et paljudele ei meeldi. Loodetavasti siiski paljudele meeldib. Ka kompotinäidet analüüsides. Ei hakkaks lusikaga purgist omale sisse ajama. Aga see-eest ahjukana täidaks küll. Esmapilgul imelikuna tunduvatel asjadel võib see imelikkus teise või kolmanda pilgu ajal juba hajuma hakata.
Vokaalist nii palju, et ega ta siin eriti ei laula, pigem deklameerib. Mitte päris räpp, samas ka mitte Lou Reedi "ütlen täpselt sama tooniga ja emotsioonitult erinevaid sõnu". Ühe loo peal oli peaaegu Beastie boys, see oli päris veider.
Veidraid lugusid on palju. See mulle täitsa sobib. Hypermisophoniac on selline mild ride. Over and Over and Over on see, mille puhul refrään võib pähe kinni jääda. Taustalauljate valik on tõenäoliselt parim otsus sel albumil. Respect Commander on...oeh, ma ei tea. Kui Buckethead ja keegi 80-te filmiprodutsent...ei. Ma ei tea, mis see on, aga hea lugu on.**
Üldiselt. Bluusi/bluusrokki ei ole mõtet sellelt albumilt väga mõtet otsida. Aga sellist eksperimentaalsemat albumit otsides, kus on näha, et artist on mõnuga asja juures olnud, võimalik, et isegi veidi maniakaalse mõnuga, siis on täitsa hea kuulamine.
Valetan. Üks lugu on. What's Done Is Done. Tahtsin seda siia lõppu ka lisada, aga sellega on nii, et juutuub ei aita, album on liiga värske.Kes tahab, siis leiab ja kuulab kuskilt kanalist. Aga ülejäänud album ei ole üldse selle loo kõlaga. Nüüd ma pean siia mingi videolingi panema, mis mul sellelt plaadilt kuidagi eriti säras ja mis ka internetiavarustes olemas oleks. Oeh, keeruline. Võtan lihtsalt Jaagu youtube kanalilt ühe. Jees, seal on Over and Over and Over video. Siin ta on.
*Jah, ma tean, et Jack White eestistatult oleks Jaak Valge, mitte Jaak Vatt (Muidugi oli Vatt, mida sa siis mõtlesid?). Mulle meeldib siiski niimoodi tõlkida.
**Kurat, ma panen Respect commanderi lingi ka. Laivversiooni, muud ei võimalda juutuub praegu leida.
No comments:
Post a Comment