Scorsese fänn ma eriti ei ole, saan aru, miks ta on üks suurtest režissööridest, seda küll, aga pigem võtan teda kui meelelahutajat, kelle filmid on head, kohati isegi väga, aga tavaolukorras ei oleks mu esimene valik. Sellegipoolest, Dylani dokk, peab vaatama.
Film keskendubki Dylani '76 aasta Rolling Thunder Revue tuurile ja selle tagamaadele. Intervjuud ja dokumentaalkaadrid, kontsertülesvõtted, kõik on olemas.
Baez, Scarlet Rivera (Kes kurat see on? Viiuldajast gootipihv, ca 5 a. enne seda kui gootipihvid teemaks muutusid.)
Igatahes....
Vaatasin '76 a. Dylanit laval oma trupiga esinemas ja õhkkonda loomas ja siis tuli meelde selline artist nagu Kolja Beldõ.
Tema jõudis minuni tõenäoliselt läbi Kitzbergi kommuuni pere. Täpsemalt ei mäleta, oli see Martin või Kristi või Lauri (issand kui imelik on inimeste nimesid eesnimedena kirjutada), aga ega sellel väga vahet polegi, peaasi, et jõudis.
Koljal ja Bobil on mõningaid ühiseid jooni, minu silmis. Pean Dylanit inimeseks, kes mingil hetkel valis äri, et hiljem võimalusel suure muusika juurde tagasi tulla. Kas on tulnud, on igaühe otsustada. Koljal see estraadist tõsiste laulude juurde tuleku etapp jäi tõenäoliselt vahele, tormilisede '90-te ajad ja elu lõppes otsa kah.
Kuigi mida ma spekuleerin, vb ta tahtiski eluaeg suureks estraaditäheks saada ja kunstilise poole välja jätta.
Aga lugu on tegelikult megahea, eriti tänasel vihma ja halli täis päeval. Ja kui Koljat youtubest otsida, saab toredat nõukogude klassikalist estraadi ka nii, et küll.
Ja Dylani filmi võib ka täitsa vaadata. Päris täitsa elus Ginsbergi näitab tantsimas ka.
No comments:
Post a Comment